browser warning text

LOSSIMUUSIKA: TAMMESALU & PAEMURRU

RAHVUSVAHELINE KONTSERDISARI LOSSIMUUSIKA

KONTSERDID KADRIORU LOSSIS PÜHAPÄEVITI KELL 17

P 19.11.2017 kell 17 Kadrioru loss, Tallinn

LOSSIMUUSIKA

AARE TAMMESALU - tšello
PIIA PAEMURRU - klaver

Kava:

Ludwig van Beethoven (1770-1827)
Sonaat klaverile ja tšellole nr 3 A-duur op 69
Allegro ma non tanto
Scherzo. Allegro molto
Adagio cantabile – Allegro vivace

Artur Kapp (1878-1952)
Prelüüd (1918)
Vardo Rumesseni seade tšellole ja klaverile

Robert Schumann (1810-1856)
Fantaasiapalad op 73
Zart und mit Ausdruck (Õrnalt ja väljendusrikkalt)
Lebhaft, leicht (Elavalt, kergelt)
Rasch und mit Feuer (Kiiresti ja tuliselt)

Frédéric Chopin (1810-1849)
Introduktsioon ja briljantne polonees C-duur op 3

Ludwig van Beethoveni tšellotsoonat nr 3 op 69 on loodud 1808. aastal kõrvuti kahe klaveritrioga op 70, koraalfantaasia ja viienda ning kuuenda sümfooniaga. Sonaat on pühendatud parun Ignaz von Gleichensteinile. Esmakordselt kandsid selle ette tšellist Nikolaus Kraft ja pianist Dorothea von Ertmann 1809. aasta märtsis. Helilooja on saavutanud mõlema instrumendi puhul märkimisväärselt hea tasakaalu. Avaosa kahe eripalgelise teema arendus on meisterlik ja fantaasiarikas. Järgnev skertso püüab tähelepanu nutika sünkopeeritud rütmifiguuriga ja Beethoveni hilisemateski skertsodes esineva trio kahe kordusega. Särtsakale finaalile eelneb lüüriline adagio-sissejuhatus.

Eesti rahvusliku muusikakultuuri suurkuju Artur Kapp õppis Peterburi Konservatooriumis ja töötas seejärel pikka aega Astrahanis kohaliku muusikakooli direktorina ning linna muusikaelu juhina. Vardo Rumessen: „Pärast kommunistide võimuhaaramist Peterburis 1917. aastal muutus Artur Kapp´i elu Astrahanis väga raskeks. Punase terrorireziimi ja massiliste hukkamiste tõttu kaotas ta mitmed oma sõbrad ja tuttavad. Valitses nälga ja kaos. Artur Kapp ´i raske elu Astrahanis ajendas teda kirjutama mitmeid helitöid, milles väljenduvad mõtisklused elust ja inimestest ning mis paistavad silma oma sügava muusikalise läbitunnetatusega. Sellest ajast pärineb ka Prelüüd tšellole ja orkestrile, mis on loodud 1918. aastal ja milles avalduvad rohkem helilooja isiklikud romantilised tunde-elamused. Kuigi selle helitöö läbiv juhtmotiiv viitab intonatsiooniliselt Richard Wagnerile (Isolde armusurm ooperist Tristan ja Isolde), avaldub vaatamata sellele siin Artur Kapp ´ile iseloomulik tõsidus ja tundesügavus. Tähelepanu väärib teose meloodilisus, mis tugineb kohati väga pikkadele fraasidele ning milles ilmneb Artur Kapp ´i püüd muusikaliselt ehtsa ja võltsimatu tundeväljenduse poole”.

1849. aastal Robert Schumanni poolt loodud Kolm fantaasiapala op 73 olid algselt mõeldud klarnetile ja klaverile, kuid hiljem otsutas helilooja, et neid sobib esitada ka vioola või tšelloga. Teose komponeerimiseks kulus vaid 2 päeva ja esialgne pealkiri kõlas „Ööpalad”. Hilisemasse nimetusse „Fantaasiapalad” oli Schumann sedavõrd kiindunud, et kasutas seda ka mitme teise oopuse puhul. Poeetiline pealkiri väljendas helilooja jaoks ilmselt paremini kunstniku loovat ja piiramatut kujutlusvõimet ning ootamatuid meeleolude ja emotsioonide muutumisi. Fantaasiapalu op 73 võiks kutsuda ka sõnadeta lauludeks.

Introduktsioon ja briljantne polonees op 3 on üks esimesi Frédéric Chopini kirjastatud teoseid. Tšellole ja klaverile loodud Polonees valmis 20.-28. oktoobril 1829 külaskäigul kauneid kunste hindava mõjuka poliitiku ja amatöörtšellisti, prints Antoni Radziwiłi juurde. Teose loomise peamiseks inspiratsiooniallikaks oli ilmselt printsi 16-aastane erakordelt kaunis tütar Wanda, kes mängis hiilgavalt klaverit. Poloneesi põhirõhk on virtuoossel klaveripartiil, seevastu tšello roll jääb tagasihoidlikuks ja võtab delikaatselt arvesse „papa” võimeid ning mänguoskusi. Hiljem, 1830. aasta aprillis lisas helilooja sissejuhatuse ja pühendas Introduktsiooni ja briljantse poloneesi mainekale austria tšellistile Joseph Merkile. Olemuselt salongilik meelelahutusmuusika, nõuab polonees pianistilt siiski tavatult suurt sõrmeväledust ja perfektset pillivaldamist.

Tšellist AARE TAMMESALU tegutseb vabakutselise solisti ja kammermuusikuna, esitades nii klassikalist repertuaari kui ka nüüdismuusikat. Lisaks on ta aktiivne kontserdikorraldaja ja pedagoog. Ta annab aastas keskmiselt 60 kontserti, esinedes pidevalt kontserdisarjades ja festivalidel Eestis ning välisriikides.
Tammesalu õppis tšellomängu Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri klassis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Ivo Juuli ning prof. Toomas Velmeti juures. Ta on Vabariikliku keelpillimängijate konkursi laureaat (1987). Hiljem täiendas end Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuris prof. Peeter Paemurru juhendamisel. Oma pillimänguoskusi on ta lihvinud eratundides Moskvas prof. Mihhail Homitseri juures ja osalenud prof. Martin Osterdagi meistrikursustel.
Aare Tammesalu on soleerinud ERSO, RO Estonia Sümfooniaorkestri, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Eesti Sinfonietta, Pärnu Linnaorkestri, XXI sajandi orkestri, Kotka Linnaorkestri (Soome), Cathedral Bluff´s Symphony Orchestra (Kanada) ja Eesti Rahvusmeeskoori ees. Ta on Tobiase Keelpillikvarteti ja ansamblite Resonabilis ning Reval Ensemble liige.
Aare Tammesalu on üles astunud pea kõikidel Eesti muusikafestivalidel. Solisti ja kammermuusikuna on ta esinenud paljudes Euroopa riikides, Kanadas, Armeenias (festival Yerevan Perspectives), Gruusias, Türgis, Iisraelis, Iraanis, USA-s ja Venemaal (Moskva Konservatooriumi suur saal. Peterburi Filharmoonia suur saal, Kapella saal Peterburis, Peterburi Riikliku Konservatooriumi saal, Peterburi Heliloojate Liidu saal).
Tammesalu on olnud mitmete heliloojate teoste esmaesitajaks: Giovanni Bonato "Signum magnum", Tõnu Kõrvitsa teosed keelpillikvartetile, Lepo Sumera multimeediateos "Südameasjad" ning muusika Lepo Sumera ja Mai Murdmaa balletile "Piiratud ruumiga", Eino Tambergi „Dialoogid tšellole ja klaverile“, „Teekond tšello ja löökpillidega“, "Mäng suure trummiga", Andrus Kallastu kammerteosed ja "Stabat Mater" soolotšellole, Andres Uibo „Bach peeglis“, Mirjam Tally "Birds for Company" soolotšellole ja elektroonikale, Marianna Liik "Kontsert tšellole ja elektroonikale" jne. Samuti tellib ta pidevalt uusi teoseid ja organiseerib nende esiettekandeid.
Heliplaatidele on ta salvestanud Artur Kapi, Tõnu Kõrvitsa, Kuldar Singi, Lepo Sumera, Toivo Tulevi, Mirjam Tally jt loomingut.
2008. aastal tegi ta tummfilmi "Noored kotkad" (1927, režissöör Theodor Luts) taasesituse muusikalise kujunduse ja osales ETV mängufilmi "Pimedad aknad" heliriba taastamisel ning muusika uuestisalvestamisel (helilooja Eino Tamberg).
Tammesalu on korraldanud interpretatsioonikonkursse: Bachi konkurss Eesti Muusikaakadeemias (2000) ja Pärnu viiuldajate konkurss (2008, 2010).
Aare Tammesalu on Mustjala festivali kunstiline juht ja Kadrioru Lossimuusika kontserdisarja eestvedaja. Ta on 2017 Eesti Interpreetide Liidu stipendiaat.
https://www.facebook.com/aaretammesalu/

PIIA PAEMURRU lõpetas 1986. a. Tallinna Konservatooriumi prof. Laine Metsa klaveriklassis ja kaitses magistrikraadi klaveri erialal 1999. aastal. Praegu töötab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lauluosakonnas klaverisaatjana.
Paemurru on nii solisti kui ka ansamblistina esinenud Eestis, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Venemaal, Lätis ja Leedus. Kontserditegevus on teda kokku viinud selliste lauljatega nagu Eilene Hannan, Rhoda Achieng, Virgilijus Noreika, Jaakko Ryhänen, Margarita Voites, Mati Palm, Pille Lill, Nadia Kurem, Hanna-Liina Võsa, Oliver Kuusik, Aare Saal, Kädy Plaas, Marion Melnik, Priit Volmer, Angelika Mikk, René Soom, Teele Jõks, Helen Lokuta, Pirjo Püvi, Angelika Klas-Fagerlund ja teised. Tema ansamblipartneriteks on olnud mitmed instrumentalistid, nende hulgas Mari Tampere-Bezrodny, Peeter Paemurru, Anna-Liisa Bezrodny, ja Vahur Vurm.
Piia Paemurru on pälvinud mitmel lauljate võistlustel parima klaverisaatja eripreemia, sealhulgas viiel korral rahvusvahelisel Klaudia Taevi nimelisel ooperilauljate konkursil.
Koos Rootsi soprani Ingegerd Björklundiga on Paemurru salvestanud kaks plaati ("Cantatrice", 1997 ja "MU64", 2001), Vello Jürna ja Guido Kanguriga CD "Unuvad õhtud" (2003) ning Pille Lille, Aare Saali ja Oliver Kuusikuga "Marje Sink. Jõululaulud" (2006).

KADRIORU LOSS on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Piduliku ja uhke Rooma baroki stiilis keisrilossi, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, rajas karge Läänemere äärde 1718. aastal Vene valitseja Peeter I. Loss nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal). Itaalia arhitekti Nicola Michetti kavandatud loss ja selle kaunistusterohke peasaal on nii Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid.

Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui moodsaks kuurordiks kujunenud Tallinnas käisid sageli Nikolai I ja ta pere. 1920. aastatel ja vahemikus 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel, mil lossis asus Eesti Vabariigi riigipea residents, valmisid juurdeehitised (banketisaal, talveaed) ning paljud ruumid said uue kujunduse. 2000. aastal avas loss uksed Kadrioru kunstimuuseumina, kus näidatakse Eesti suurimat Lääne-Euroopa ja vene vanema kunsti kogu.

Kadrioru loss on kaunimaid ja tuntumaid ajaloolisi kontserdisaale Eestis. Viimaste aastakümnete jooksul on lossi peasaal pakkunud meeldejäävaid muusikaelamusi nii Tallinna elanikele kui arvukatele külalistele. Siinne muusika esitamise traditsioon on väga pikk, ulatudes 18. sajandisse, kui musitseerimine oli igapäevase õukonnaelu lahutamatu osa. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud solistid ja ansamblid.

Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht on Aare Tammesalu.
Korraldajad: Loovüksus MTÜ koostöös Eesti Kunstimuuseumiga

Toetajad:
Kultuuriministeerium
Eesti Kultuurkapital
Eesti Rahvusringhääling

Koostööpartnerid:
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
ERSO

Täname:
Raadio KUKU
Tallinna turismiinfokeskus
Lavameister OÜ

Korraldaja jätab endale õiguse teha kavas täiendusi ja muudatusi.

Vaata veel:

Galerii