browser warning text

Näitus "Malinid"

Eestis ja mujalgi maailmas tuleb harva ette juhtumeid, kus kõik pereliikmed on kunstnikud. Emajõe Ateenas elavad Malinid seda aga on.

Ilmar Malin (1924-1994) kandis nii Soome Jätkusõja kui Saksa Wehrmahcti mundreid. Stalin oleks Ilmari äärepealt surma saatnud, kui kaval eesti ema poleks osanud oma poega Siberi vangilaagrist välja osta.
Pärast Eesti Kunstiinstituudi lõpetamist 1954. aastal astus Ilmar Malin oma maalidega nõukogude sürrealismi okkalisele rajale.
Tema naine Inge Malin (1928-2016) kaitses samal, 1955. aastal ERKI-s diplomit nahast viiulikastiga, mis jättis irooniliselt hüvasti miljoneid inimesi tapnud grusiinist diktaatoriga. Inge Malini nahkehistöid võib leida paljudest Eestimaa kodudest, peamiselt on need loodusornamentidega mälestusraamatud.

Ilmari ja Inge lapsed ei astu täpselt vanemate jälgedes. Maailm on nüüd hoopis teine ja inimeste soovid palju vastukäivamad. Lea maalib õhulisi nägemusi ning neis elavad edasi isa sürrealistlikud seemnerakud. Ilmari idud on leitavad ka poeg Jaani luules, piltides, nendega liituvates tekstides. Sisuks ikka väikese inimese valu enda ja suure ilma saatuse pärast...

Äitäh sinule, eesti kunsti püha perekond!

Mark Soosaar

Uue Kunsti Muuseumi näitusest "Malinid" arvab Jaan Malin nii: "Kas need neli ikka tahavad üldse koos olla? Ega see päris kindel pole, aga leppigem siiski. Ühine perekonnanimi (Malin) ei saa ju määrav olla! Muidu aga on nad nii koletu erinevad.

Võib-olla mängib mingit rolli ka oma tööde valmimise paik: kunstnikud (Lea ja Ilmar) mõtlesid oma mõtted määratlemata paigus ning realiseerisid ideed ateljees või muidu töölaua taga; kirjanik (Jaan) aga ei tahtnud jääda nelja seina vahele ega ka üksinda pilti tegema, mistõttu siin näitusel näha olevad sündisid algusest lõpuni vabas õhus (nii palju, kui üks linnaõhk üldse vaba olla saab). Lea ja Ilmar on olnud selles mõttes egoistlikumad, et tegid oma töö üksinda. Jaan jälle kutsus kirjasõna kõrvale piltide visuaalse külje eest hoolitsema mängleva pildimeistri Peeter Krosmanni.

Lea seekordsedki akvarellid on esmapilgul nagu akvarellid ikka, kuid pisuke nende üle mõtlemine viib üksnes esteetiliste kriteeriumide juurest sootuks kaugemale. Eriti varasemaid Lea töid arvestades on nüüdne valik ikka üsna ootamatu.

Pole midagi eriskummalist, et Lea piltide ja Ilmari maalide vahel nähakse mingit sugulust. Ma ei kõnel hinge-, vaid nägemissugulusest.
Aastakümneid polnud seda märgata, kuid nüüd lõi ta välja. Õnneks seda siiramalt ja rõõmsamalt. Meenuvad mitmed Ilmari tööd 1960ndatest.

Meie isa Ilmar Malin õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ehk ERKIs maali 1948-1954. Tema tulevane naine Inge Rühka õppis samas nahakunstnikuks ja 1955 sai temast Inge Malin. 1957 sündis mu õde Lea ja 1960 aastal tegin sedasama mina, Jaan Malin.

Ilmar oli maalimise kõrval eesti viljakaim ja järjekindlaim assamblaažide ja installatsioonide meister. Siinse näituse üks pealkirjata maal sai signeeritud ja pisut ka
viimistletud alles mõni kuu enne surma. Usutavasti pole ülekohtune näha selles teatavat resigneerunud soovi teha kokkuvõte oma elutööst.

Ka Lea lõpetas ERKI, oli aastakümneid kunstiõpetaja ja illustraator. Mitu aastat on ta nüüd vabakutseline illustraator ja maalija. Lea varasemad maalid olid üsna traditsioonilised, kujutasid üheselt tuvastatavaid asju ja paiku meie ümber. Seekordne näitus erineb taolisest üksühestest seostest ja sunnib seeläbi erksa huviga jälgima:
mis saab edasi?

Jaan õppis Tartu Ülikoolis kirjandust, kuid vaikselt miilab kunstipisik temaski. Seekordne väljapanek on 100% improvisatsioon. Kõige värvilisem on ajaliselt kõige esimene ja samas on see Jaani esimene (ja seni ka viimane) kriminull üleüldse. Ühe töö autoreid on rohkem: teksti kirjutasid veel Maarja Pärtna, Kaidi Kangur ja Berk Vaher. Pilti aitasid Peeter Krosmannil teha tema õpilased.

Näituse avamine 14. novembril 2017 kell 15.

Näituseid Uue Kunsti Muuseumis Pärnus toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi kultuuriministeerium ja Pärnu Linnavalitsus.

Näitus toimub koostöös Tartu Kunstimuuseumiga.

Vaata veel: