browser warning text

"Vilde ja pagulased", Reigo Kuivjõgi erakogu

Tänapäeval on pagulased ja pagulaskriisid üsna igapäevane meediateema. Pagulased on inimesed, kes on pidanud surma- või tagakiusamise hirmu tõttu oma kodumaalt lahkuma.

Eestlaste viimane suurem pagemine toimus 1944. aastal, kui kodudest lahkus ligikaudu 80 000 inimest selleks, et hoiduda võimalikust mahalaskmisest või Siberisse saatmisest. Nende hulgas ka paarsada kunstnikku, kes olid tolleks ajaks saanud üsna maailmatasemel kunstihariduse.

Enda uutes koduriikides jätkasid paljud kunstnikud aktiivset loometegevust, kuigi sealsetes kunstnikkondades oli sisserännanutel üsna raske läbi lüüa, sest ei kutsutud neid väga kohalikele näitustele ega avaldatud nende teoseid kunstialmanahhides.

Sellegipoolest olid nad enda loomingus vabad, said kunstis eksperimenteerida ning järgida maailmakunsti suundumusi. Samal ajal kui kodueesti kunstnikud pidid vihtuma sotsrealismi või tegema uuenduslikumat kunsti vaid salaja ning sahtlisse.

Tänaseni on 1944-1991 kodust eemal loodud kunst Eesti ajaloos üks vähem katmata peatükke, mida püüame pisutki täita Eesti pagulaskunsti näitusega Vilde ja Vine galeriilokaalis, kus saab näha paarikümne Eesti kunstniku pagulasperioodil valminud teoseid.